Vaimse tervise mõisted

Vaimse tervise mõistetes ehk terminites ja teemades orienteerumine võib olla keeruline, mistõttu selgitame siinkohal lahti peamised vaimse tervisega seotud mõisted.

Enne oluliste vaimse tervise mõistete avamist selgitame, et sõna tervis on täieliku heaolu seisund, seda nii füüsiliselt kui vaimselt.

Tervis on haiguste ja häirete puudumine ning seesmises vaikuses ja rahus elurõõmu ning tegutsemisjõu kogemine.

Haiguste korral ei räägita tervisest, vaid tervisehäiretest. Kõrvalekalletest tervise ja heaolu juurest.

Vaimne tervis on seega inimesel esinev hea vaimne seisund, mille puhul on tagatud nii mentaalne, emotsionaalne kui ka üldinepsühholoogiline heaolu. Vaimselt terve inimene on alati huvitatud ka oma füüsilise tervise korrashoiust.
 

Vaimselt terve inimene suudab seesmiselt rahulikult suhestuda ja kohaneda ümbritseva keskkonnaga, seda tajuda, mõista ja tõlgendada.

Arusaamine tervise tagamise olulisusest on järgnevate mõistete selgituste puhul oluline lähtekoht.

Vaimse tervise ja heaoluga seotud mõistete loetelu

Vaimse tervise ja heaoluga seotud mõistete loetelu on koostatud ennekõike arvestades töökeskkonnas esinevaid teemasid, mis aitavad tagada hea enesejuhtimise ja vaimse vormi. Vaimse tervise häirete käsitlus on seetõttu järgnevas mõiste loetelus vähemuses ja rõhk on vaimse heaolu kesksete mõistete selgitamisel.

• Aktiivsus ja tähelepanuhäire ehk ATH (inglise keeles: ADHD ehk Attention Deficit Hyperactivity Disorder) on tuntud ka kui tähelepanuhäire ehk tähelepanu puudulikkuse häire (inglise keeles varem kasutatud mõiste: attention-deficit disorder – ADD), on ennekõike neurobioloogiline arenguhäire, mis mõjutab inimese võime suunata ja hoida tähelepanu, sest esile on kerkinud hüplev impulsiivsus ja erinevadaktiivsuspuhangud. Tähelepanuhäire segab sageli tavapärast elus hakkama saamist ja töö tegemist. Kuid samas võivad tähelepanuhäirega inimesed olla väga edukad kui nad leiavad tegevussuuna, mis nende impulsiivsust ja vahelduvat tähelepanu rakendada võimaldab.

• Depressioon (inglise keeles: depression) on pikalt väljendunud meeleolu alanemine, millega kaasneb elurõõmu kadumine, energia vähenemine ning mille tulemusena langeb toimetulekuvõime ja elukvaliteet. Depressioon võib olla ühekordne või korduv ja see on diagnoositav haiguse seisund, mis on enam kui halb tuju või raskekujuline kurbus. Depressiooni korral on inimesel raske oma igapäevase eluga toime tulla ja ta tunneb end masendunult ja õnnetuna vähemalt kahe nädala vältel ja enamuse ajast. Depressiooni võib kirjeldada kui seisundit kus saab tõdeda, et “ma olen täiesti masendunud ja tühi” ja “ma kogen, et kõik on lootusetu”. Helged hetked depressiooni perioodil on vähesed või teeseldud (kusjuures depressioonis inimene sageli valetab oma oleku ilusamaks ja manab näole naeratuse; depressiooni ei teeselda, küll aga selle puudumist). Depressioonis inimene on valdavalt passiivne ja sageli hoidub positiivsetest sotsiaalsetest kontaktidest ja tõenäoliselt depressiooni perioodil ka vähese liikuvusega. Depressioonil võib esineda ka vorm kus see kombineerub ärevus(häiret)ega.

• Distress (inglise keeles: distress) on negatiivne stress (vt stressi mõiste selgitus tagapool), mis loob vaimset valu ja pingsust. Distressi võivad tekitada olukorrad, milles inimene kogeb frustratsiooni, viha, ärevustunnet närvilisust ja millele lisanduvad muremõtteid või negatiivsed ettekujutlused. Distress kahjustab inimese heaolu, kuid enamasti on selle pluss, et ebameeldivus sunnib inimest muutusele. Terve inimene ületabki distressi oma elu korrigeerides. Distress võib muutuda krooniliseks stressiks kui sellega ei tegeleta ja viia füüsilise ja vaimse tervise häireteni.

• Eluhoidvus (inglise keeles: protection of life aga ka preservation of life) on praktiline enda ja teiste juhtimise ning igapäevaste teadlike valikute tegemise aluspõhimõte, mille puhul otsuste lähtekoht on tervise ja elu jätkuvus. Inimene teeb siin teadliku valiku elususe, tervislikkuse ja välise ning seesmise jätkusuutlikkuse tagamiseks igal tasandil (sh looduses, keskkonnas, inimeses endas aga ka meeskonnas ja organisatsioonis tervikuna). Eluhoidvus töökultuuris tähendab, et inimesed oskavad enda sisemaailma juhtida ja suhtlusstiil on rahulik, teisi austav ning eluterve ning arvestatakse tegevuse jätkusuutlikkust ning tervislikkust.

• Enesearmastus (inglise keeles: self-love) on terve inimese loomulik seisund, armastus enda poolt. See on oma loomuliku seesmise rahu, vaimsete tasandite ja füüsilise keha aktsepteerimine ja eluhoidev austus. Enesearmastus on Tegeliku Mina algenergia (Ananda, vt Tegelik Mina mõiste tagapool) ja selle voolamine on tervist ja eluhoidvust soosiv.

• Enesejuhtimine (inglise keeles: self-leadership) on oma sisemaailmas toimuva ja oma füüsilise keha tegevuse teadlik juhtimine. Enesejuhtimine toimub hetkes teadlike valikute alusel, mille kolm põhiprintsiipi on kehas kohalolu, tunnetamine ja teadvustamine. Eduka enesejuhtimise aluseks on intrapersonaalsed oskused ehk oma sisemaailma juhtimisoskused (vt intrapersonaalsete oskuste mõiste tagapool). Enesejuhtimine on enesevalitsemise ja teiste inimeste ja protsesside eduka juhtimise alusoskus. Enesejuhtimine võimaldab märgata ka kõrvalekaldeid hea vaimse tervise juurest (nt avastada stressitaseme tõusu, läbipõlemise erinevad faasid, ärevuse jms ning siis neid teadlikult leevendada).

• Enesevigastamine (inglise keeles: self-harm) on olukord, kus kui inimene põhjustab endale tahtlikult füüsilist valu, näiteks lõikab oma nahka, kõrvetab ennast, lööb või torkab ennast jne. Tihti tunnevad inimesed valu läbi leevendust oma muudele koormavatele muredele, negatiivsetele emotsioonidele ja psühholoogilisele valule. Enesevigastamine ei ole enamasti enesetapukatse, vaid pigem sõltuvuskäitumine, kus valu on nauditav sest tekitab elususe tunde. Sellise käitumise põhjus võib olla depressioonis vms diagnoosimata vaimse tervise häires. Terve inimene on alati eluhoidev ega vigasta end tahtlikult ja oskab ka hoiduda ohuolukordadest. Tööjuures on vaja märgata olukordi, kus keegi paneb pidevalt end vigastuste tekkimise riski olukorda, see võib olla siin ohumärk, et inimene vajab tuge.

• Eustress (inglise keeles: eustress) on tegevust aktiveeriv positiivne stress (vt stressi mõiste selgitus tagapool). Eustressi võivad tekitada olukorrad, milles inimene kogeb entusiasmi, heaolu saavutustest aga see võib esineda ka armumisel, võistlustel, õppimisel jms juttudel. Eustressi osaks on lennukad unistused ja ideed, intensiivsed positiivsed mõtted ja ettekujutlused ning kiire tegutsemine. Peamine eustressi risk on meeldivuses selle kogemisel, mistõttu seda ei asuta õigeaegselt leevendama. Positiivse stressi pidev kogemine on peamine läbipõlemise (vt läbipõlemise mõiste selgitus tagapool) kahjustab inimese vaimset heaolu, ja selle miinus on see, et positiivsus hoiab inimese pidevas tegevuses ega võimaldu taastumist. Terve inimene ületabki eustressi oma elu korrigeerides, teadlikult pause tehes, kohal olles, rahunedes ja puhates. Eustress muutub sageli märkamatult krooniliseks stressiks ja kui sellega ei tegeleta viib see nii läbipõlemise, depressiooni kui ka füüsilise tervise häireteni.

• Finantsstress (inglise keeles: financial stress) on otseselt rahaliste pingete ja finantside juhtimisega seotud stressorite kogemisest tekkiv seesmine pingsuse ehk stressi. Finantsstress ei pruugi olla seotud vaid raha ebapiisavusega, see võib esineda ka rikastel inimestel või juhtidel, kes kardavad kaotada (sh ka ettevõtte) raha või investeerida valesti jne. Vt ka stressi mõiste selgitus tagapool.

• Intrapersonaalsed oskused (inglise keeles: intrapersonal skills) on enesejuhtimise aluseks olevad oma sisemaailma juhtimisoskused. Kõik intrapersonaalsed oskused on teadlikkuse põhised seesmised tööriistad, mis võimaldavad nii jooksvat enesevaatlust kui ka oma sisemaailmas toimuva juhtimist, võttes otsuste ja enda sees toimuva eest vastutuse (vt vastutuse mõiste selgitus tagapool). Näiteks saab inimene teadlikult suunata oma mõtteid, ettekujutlusi ja valida millist emotsiooni ta kasutab või millise kasutamisest loobub. Samuti on inimesel võimekus saada igal hetkel vaba ligipääs loomingulisusele ja kasutada intuitsiooni. Intrapersonaalsed oskused on ka tunnetuse ja teadlikkuse teadlik juhtimine ning ladus taipamine ja arusaamine. Alateadlikkust kasutav inimene analoogset seesmist vabadust ei oma, sest tema sisemaailmas toimuv ei ole tema poolt juhitud vaid toimib alateadlikus reaktiivsuses.

• Isiksushäire (inglise keeles: personality disorder) on häire, mida iseloomustab pikemaaegsed sügavad käitumismustrid, mistõttu inimene käitub erinevates olukordades jäigalt ja ühetaoliselt ja häiritult/häirivalt (nt sõltuvuslikult, nartsisslikult, paranoiliselt jne erinevad isiksushäired on lahti selgitatud Peaasi kodulehel). Isiksushäirete jaotus ja vaatlemine oleneb konkreetses riigis kasutatavast haiguste klassifikatsioonist (näiteks on RHK-11 – kasutusel Eestis). Isiksushäiretega seotud erinevad käitumismustrid takistavad sageli edukat ja paindlikku kohanemist igapäevaelu nõudmistega ega võimalda teistega arvestamist. Isiksushäirega inimese käitumist eristab teistest see, et nende automaatsed seesmised reaktsioonid kalduvad oluliselt kõrvale kultuuriruumis nö keskmise inimese viisist tajuda, mõelda, tunda ja suhelda. Enamasti toovad need jäigad ja teadvustamata käitumismustrid kaasa probleeme sotsiaalsetes suhetes, sh tööalaselt, tekitavad muret inimese enda hinges ja tema igapäevaelus ning põhjustavad subjektiivset distressi. On ka selliseid isiksushäirete jooni, mis häirivad peamiselt teisi inimesi, kuid mitte teda ennast.

• Läbipõlemine (inglise keeles: burnout aga ka burnout syndrome) on tööalane kurnatus, mis ei ole klassifitseeritav veel kui haigus.Läbipõlemissündroom on WHO poolt RHK-11 defineeritud kui tööalane nähtus, mis mõjutab inimese heaolu ja see kujuneb välja õigeaegse leevendamata jäänud kroonilise tööstressi tulemusel. WHO kirjeldab läbipõlemist kolme dimensiooni kaudu, milleks on esiteks kurnatus ehk olukord, kus inimene tunneb end emotsionaalselt tühjana ja ei saa enam tööga hakkama, sest ta on pidevalt väsinud ning tunnetab energiapuudust; teiseks võõrdumine ja pettumine oma töös, mistõttu inimene muutub küüniliseks nii oma töökoha ja kolleegide suhtes;kolmandaks esineb vähenenud töö- ja tegutsemisvõime, mis põhjustab raskusi keskendumises ja toob kaasa loomingulisusele juurdepääsupuudumise. Läbipõlemise viimane faas kattub teadusuuringute alusel 86-92% ulatuses depressiooniga (vt mõiste eespool), kuid depressioonini on ka teisi teid peale läbipõlemise. Läbipõlemine on täielikult ennetatav, kui selleks omandada intrapersonaalsed oskused, vähendada aegsasti stressi (eriti eustressi, vt mõiste eespool) ja hoida korras oma vaimne ning füüsiline vorm.

• Krooniline stress (inglise keeles: chronic stress) on pikemaaegne stressiseisund. Teadus on tuvastanud, et krooniline stress (vt mõiste selgitus tagapool) suurendab oluliselt läbipõlemise, depressiooni jt vaimse tervise probleemide aga ka südamehaiguste, vähi jt füüsilise tervisehäireteriski. Samuti vähendab kroonilise stressi kogemine ja läbipõlemisriski tsoonis tegutsemine mälu ja töötegemise võimekust, une- ja elukvaliteeti ning keskendumisvõimet. Kroonilise stressi sümptomid on näiteks, keskendumisraskused tööl, nõrgenenud immuunsüsteem ja sagedased haigused, suurenenud alkoholi või tubakatoodete või narkootiliste ainete tarbimine, kaalutõus ja emotsionaalne söömine, sage valu liigestes, lihastes ja kaelas, abituse tunne, otsustusraskused ja võimetus teha pikemaid plaane aga ka erinevad nahaprobleemid nagu lööbed, akne või juuste välja langemine ning vähenenud eluterve seksuaalsus. Koonilise stressi vähendamine on ülioluline positiivse tervisekäitumise meede. Kroonilise stressi korral on soovitatav otsida abi psühholoogidelt ja läbida vaimse vormi koolitused, et omandada enesejuhtimisoskused.

• Neustress (inglise keeles: neustress) on neutraalne stressiseisunud (vt stressi mõiste selgitus tagapool), kus positiivsed ja negatiivsed mõtted ja tunded on esinemise korral tasakaalus, kuid samal ajal tõmbub füüsiline keha ja vaimne tasand siiski pingesse. Sellest aitab vabaneda lõdvestumine ja võrreldes distressi (vt mõiste eespool) ja eustressiga (vt mõiste eespool) on see enamasti kiirelt vaibuv ja kõige vähem probleeme loov stressivorm.

• Reaktiivsus (inglise keeles: reactivity aga ka inner reactivity) on seesmine alateadlik taasaktiveeruv protsess. Näiteks kui keegi ütles sulle halvasti ja sa kogesid halba enesetunnet, siis mistahes kriitiline märkus võib taasaktiveerida halva enesetunde, isegi kui kriitika on suunatud lahendustele. Seesmise reaktiivsuse vastand on vastutuse võtmine (vt vastutuse mõiste tagapool) ehk oma keskmes tehtud teadlik valik, mille osadeks on kohalolu, teadvustamine ja tunnetus koos arusaamisega. Seesmine reaktiivsus on seesmise vabaduse ja seesmise rahu puudumine ja asendumine alateadliku automatsimiga, kus sageli kogetakse ohvrirolli või nähakse piiratud väljapääse olukorrast. Seesmise reaktiivsuse peamine väljendus on stressi (vt mõiste tagapool) ja ärevuse kogemine

• Psühhosotsiaalsed ohutegurid (inglise keeles: psychosocial risk factors) on töökeskkonna ja inimtegurite omavahelises koostoimes ilmestuvad riskid, mis võivad mõjutada töötajate tervist, töötulemust ja tööga rahulolu. Sellised riskid võivad olla tulenevad töökeskkonnas näiteks õnnetus- või vägivallaohust töö juures aga ka ebavõrdsest kohtlemisest, töökiusust ja ahistamisest tööl. Siia kuulub ka töötaja võimetele mittevastav töö või ebapiisavate vahenditega tehtava töötajale peale sundimine, mis võimendab stressi ja läbipõlemisriski. Lisaks on siin ohuks ka pikaajaline töötamine üksinda või monotoonne töö ning muud juhtimise, töökorralduse ja töökeskkonnaga seotud tegurid, mis võivad mõjutada töötaja vaimset või füüsilist tervist, sealhulgas põhjustada tööstressi või liigset ärevust. Eestis on psühhosotsiaalsete ohutegurite määratlemine ja vaimse tervise probleemide ennetamine kohustuslik töötervishoiu ja tööohutuse seaduse alusel.

• Psühhoteraapia (inglise keeles: psychotherapy) on kindla meetodi ja eesmärgiga suhe abivajaja ja terapeudi vahel. Vaimse tervise murede ja psüühikahäirete puhul kasutatakse erinevaid teraapiaid, nagu näiteks kognitiiv-käitumuslik teraapia, skeemiteraapia, traumateraapia, loovteraapia, pereteraapia jne (siinkohal me erinevaid teraapiavormide mõisteid ei selgita, soovi korral saab neid otsida internetist vm). Psühhiaatriliste tervisehäirete puhul on olemas kindlad tõenduspõhised teraapiavormid (sageli kombineeritakse raskemate vaimse tervise häirete puhul psühhoteeraapiat ja ravimeid). Samas ühtegi universaalset teraapiavormi ega ka ravimit, mis aitaks kõigi psüühikahäirete puhulolemas ei ole, alati on vajalik individuaalne lähenemine. Professionaalsed psühhoterapeudid on enamasti õppinud mitmeid erinevaid teraapiad ning oskavad neid kasutada ja kombineerida konkreetse abivajaja vajadustest lähtuvalt ning teevad sealjuures vajadusel koostööd psühhiaatritega.

• Seesmine rahu (inglise keeles: inner peace aga ka inner calmness) on inimese loomulik algseisund, kus mõtted, ettekujutlused ja emotsioonid ei ole aktiivsed (need on nö potentsiaalses neutraalses algolekus ehk vajadusel kasutatavad, mitte alla surutud ja teadvustamata). Seesmine rahu on omane Tegeliku Mina seisundile, kusjuures seda saab kirjeldada kolme teguri järgi: esiteks, „ma olen“ (Sat); teiseks, „ma tean, et ma olen“ (Chit) ja kolmandaks, ma kogen, et mind hoiab üleval teatav õndsuse laadne armastusküllane algenergia (Ananda). Selle mõiste sünonüümiks võib pidada seesmist vaikust.

• Seesmine vaikus (inglise keeles: inner silence) on sünonüüm seesmise rahu mõistega (vt eelmine mõiste). Seesmine vaikus on inimese vaimse vabaduse ja vaimse heaolu põhitunnus.

• Stress (inglise keeles: stress) on olemuselt inimese sisemaailmas esinev alateadlik seesmine reaktiivsus. Stress ehk vaimne pingsus tekkib oskamatusest olla kohal ja tegeleda oma sisemaailmas esile kerkivate erinevate pingega. Stressi on sageli kirjeldatud ka kui põgene või võitle sündroomi ehk olukorda, kus inimene ei näe võimalust säilitada rahu ja tegutseda teadlikult. Mistahes kujul pidev stress muutub krooniliseks (vt mõiste krooniline stress). Stress on leevendatav ja stressireaktsioonide vähendamine oma sisemaailmas koos teadliku enesejuhtimisega, intrapersonaalsete oskuste toel, on üks peamiseid võtmeid vaimse heaolu tagamiseks. Ühelgi kujul stress (distress, eustress ja neustress) ei ole pikemaaegsel kogemisel tervisele hea. Stressivaba elu on võimalik, kuid vaid siis kui osatakse kogeda seesmist rahu (vt eelmised kaks mõistet) ja Tegeliku Mina (vt mõiste selgitus tagapool) seisundit.

• Stressiga toimetulek (inglise keeles: stress management) on oskus stressireaktsiooni endas leevendada/vältida ja asendada see teadliku valikuga, seda sõltumata sellest millise stressoriga (vt järgmine mõiste) puututakse kokku. Stressiga toimetuleku oskused on treenitavad.

• Stressor (inglise keeles: stressor) on väline olukord või olustik, mis soosib sisemaailmas pingete kerkimist (nt liiga vähe raha, liiga palju raha, sõjaoht, majanduskriis, koondamised tööl, uus ja keerukas projekt, probleemid inimsuhetes jne). Samas üks ja sama stressor ei pruugi olla probleem erinevatele inimestele. Näiteks, seesmises rahus olev inimene ei koge mistahes stressorit ohuna, samal ajal kui närviline, pinges ja kurnatud inimene kogeb pea iga stressorit millega ta kokku puutub (näiteks ka sellised süütud stressorid nagu autosignaal liikluses, kellegi valjem hääl, mürafoon ruumis, kellegi märkus või ettepanek) stressi reaktsiooni käivitajana, sest ta ei oma seesmist ehk intrapersonaalset võimekust seda automaatset alateadliku reaktiivsust neutraliseerida ja teha teadlike valikuid seesmises rahus (vt seesmise rahu mõiste eespool). Stressorite arvu töökohas saab mõnevõrra leevendada, näiteks saab vähendada müratsooni, luua vaikse ruumi puhkuseks, tagada hea õhukvaliteedi jne), kuid kõigi stressorite elimineerimine on olemuslikult võimatu. Ka positiivsed asjaolud võivad olla stressorid, nt uue põneva projekti saamine, uue kolleegi lisandumine, võimalus osaleda auhinnagaalal vms.

• Söömishäire (inglise keeles: eating disorder) puhu võtab toit või söömise vältimine inimese elu üle sõltuvusliku ja ebaeluterve kontrolli. Näiteks inimesel ei ole võimalik lõpetada söömist kuigi vajalik toitainete kogus on saadud või pole isu, kuigi söömisest on möödas palju aega ja kehal on selge energiavajadus. Söömishäiretest, mis esinevad kõige sagedamini saab välja tuua liigsöömise (mis viib ülekaalulisuseni), anoreksia (anorexia nervosa) ja buliimia (bulimia nervosa) ning ka segatüüpi söömishäired. Käesoleval lehel me söömishäireid sügavuti ei ava ja erinevaid söömishäireid mõistete all eraldi ei kajasta (pikema info söömishäiretest leiab peasi.ee kodulehelt).

• Teadlikkus (inglise keeles aktiivses vormis: awareness ja passiivses algoleku vormis: consciousness) või teadvus on Kõiksuse või Universumi algolek, mis on sõnadega lõpuni kirjeldamatu ning samas on see iga inimese poolt kogetav seesmiselt vaikne seisund milles lõdvestunult olles sa saad aru sinus ja su ümber toimuvast. Teadvus on ka Tegeliku Mina seisundis (vt järgmine mõiste) kogetav algolek; Sa oled teadvel olev inimeolend (inglise keeles: human being). Inimese arusaamisvõime ja elu kogemisvõime baseerub teadvustamisel. Teadlikkust saab inimene aktiivselt suunata (teadlikkus suunatuna on tavakõnepruugis tähelepanu). Teadlikkus on olemuslik võti enesejuhtimise ja vabaduse juurde igas eluvaldkonnas. Teadlikkust saab vaadelda ka kitsamalt kui millestki teadlikuks saamist (teadlikuks saamine millestki jätab aga teadlikkuse sellest, mis saab teadlikuks teadvustamisest endast vaatluse alt välja, sest teadvuse fookuse objektil). Teadlikus teadlikkusest on see, mis võimaldab teadlikkult enda sisemaailmas toimuvaid protsesse edukalt juhtida. Teadlikkuse teadlikult juhtimine on kõige esmane intrapersonaalne oskus (vt mõiste eespool).

• Tegelik Mina (inglise keeles: True Self) on inimese loomulik algolek, mida kirjeldavad kolm muutumatut tegurit: esiteks, „ma olen“ (Sat), teiseks, „ma tean, et ma olen“ (Chit) ja kolmandaks ma kogen, et mind hoiab üleval teatav õndsuse laadne armastusküllane algenergia (Ananda). India kultuuriruumis on selleks olemas sõna: SatChitAnanda (ameerika inglise keeles on domineeriv sõnakuju SatCitAnanda). Ka öeldakse selle kohta algteadvus või algne teadlikkus, kus inimese sisemaailma protsessid on vaibunud null pingsuseni. Sellist rahu seisundit on ka buddha munkade puhul mõõdetud. Carl Jung on kirjeldanud, et inimese eesmärk ongi end kogeda sellena, kes ta on. Kaasaegne haigustepõhine vaimsetervise käsitlus on aga selle psühhiaatria algusaastail uuritud seisundi jätnud reeglina käsitlemata ja muutunud patoloogiate keskseks. Kui inimese loomulikku olmemust ei väärtustata, ollakse enesekaotuses. Eesti keeles öeldakse siin „ta läks endast välja“, mis on täpne kirjeldus olekule kus ilmestub alateadlik automaatne seesmine reaktiivsus ja selle tulemusel tervist (aga vahe ka elu) hävitav käitumine.

• Tähelepanuvõime (inglise keeles: attention aga ka focus) on inimese võime suunata oma teadvus ehk teadlikkus kindlale objektile, mõttele või tegevusele ja hoida seda seal nii kaua kui vaja. Selleks on vaja jätta samal ajal kõrvale kõik muud fookust häirivad tegurid. Tähelepanuvõime on elus üks olulisem kognitiivne oskus, mis mõjutab omakorda oskust õppida ja teha tulemuslikku tööd aga ka võimekust hoida häid suhteid kuulates teist ja saades aru ning osates anda adekvaatset ja tähtaegset tagasisidet. Tegeliku Mina (vt eelmine mõiste) loomulik fookus on pingevaba. Enamasti meie koolides tähelepanu suunamise protsessi ei õpetata, mistõttu tähelepanu hoitakse pingestunult ja selle hoidmine on kurnav ehk stressi soodustav.

• Tööstress (inglise keeles: work stress aga ka work related stress) on otseselt tööpingete ja tööga seotud stressorite kogemisest tekkiv seesmine reaktiivne pingsus ehk stress. Vt täpsemalt stressi mõiste selgitus eespool.

• Usaldus (inglise keeles: trust) on seesmiselt kindel tunne või teadmine, et kedagi või midagi võib usaldada ehk olukord kus keegi või miski ei peta loomulikke realistlike ootusi ega valmista altvedamisega (näiteks võimu või omakasu suurendamiseks) pettumust. Usaldust ei võideta, usaldus teenitakse ajaga ja selle eeldus on usaldatava isiku rahulik ja teadlik heatahtlik ning teisi arvestav eetiline käitumine.

• Vaimne areng (inglise keeles: spiritual development aga ka spirituality) ehk spirituaalsus on teekond eneseuurimisel, mis viib tagasi Tegeliku Mina (vt mõiste eespool) avastamiseni. Sellise seesmise arengu teekonna eesmärk on (taas)avastada inimese loomulik seesmine vabadus. Vaimse arengu eesmärk ei ole olla teistest vägevam, arenenum, võimsam vms, selle loomulik ja õige suund on oma olemuse mõistmine ja teadlik harmooniline elu seesmises rahus. Inimese seesmise vabaduse eelduseks on täielik oma elu ees vastuse (vt vastutuse mõiste tagapool) võtmine. Paljudel juhtudel on loomulik vaimne areng aga asendunud spirituaalsete rännakute, vaimlemiste, erinevate ainete kasutamise jms, mis on orienteeritud heade emotsioonide tundmisele, ning meeldivate mõtete ja ettekujutluste loomisele; kusjuures paljud sellisest „vaimsetest rännakutest“ võivad viia vaimse tervise probleemide suurenemise ja enesekatuseni (vt Tegelik Mina mõiste), sest aktiveeritakse seesmiseid alateadlike protsesse, mis on sageli on alateadlikud ja intrapersonaalsete oskuste puudumise tõttu juhitamatud.

• Vaimne heaolu (inglise keeles: mental wellbeing) on inimese loomulik seesmine seisund, kus ta kogeb end seesmises rahus, tervena ja on suuteline teadlikult tegutsema. Vaimse heaolu tagamiseks on vaja olla kehas kohal, tunnetada ja teadvustada ning osata enda sisemaailmas toimuvaid protsesse seesmises rahus vabalt juhtida. Vaimset heaolu kogev inimene suudab edukalt toime tulla igapäevaste stressorite ja eluraskustega ning säilitada rahuliku ja tasakaalustatud seesmise seisundi. Vaimne heaolu on inimese tervise alus, mis mõjutab inimese võimet nautida täisväärtuslikku elu, tegutseda eesmärgipäraselt, suhelda teiste inimestega ning täita rõõmsameelselt ja heasoovlikult oma valitud kohustusi nii tööl kui ka eraelus.

• Vaimne kurnatus (inglise keeles: mental exhaustion) on seisund, mille kogemisel on inimene kaotamas oma vaimset heaolu ja ei suuda enam edukalt end juhtida ja teadlikult tegutseda. Sellises kroonilise stressi (vt mõiste eespool) olukorras veab inimene end ja teisi alt. Vaimse kurnatuseni jõutakse siis kui stressiga toimetulekuks (vt mõiste eespool) ja sellest tingitud vaimse kurnatuse süvenemise pidurdamiseks puuduvad inimesel intrapersonaalsed oskused (vt mõiste selgitus eespool). Tööalane vaimne kurnatus on tuntud kui läbipõlemine (vt läbipõlemise mõiste eespool) ja läbipõlemise viimane faas kattub sageli depressiooniga.

• Vaimne sooritusvõime (inglise keeles: mental sharpness) on inimese seesmine võimekus püsida teadlikult valitud tegevuse juures ja sealjuures edukalt ning taiplikult toime tulla erinevate olukordade aga ka pinge, stressi, hirmude vms. Vaimne sooritusvõime on treenitav ja arendatav, kuid siin peab arvestama, et ilma intrapersonaalsete oskusteta (vt mõiste eespool) võib positiivse stressi (vt muiste eespool) toel vaimne sooritus viia läbipõlemiseni (vt mõiste eespool).

• Vaimne tasakaal (inglise keeles: inner balance aga ka inner harmony) on õigesti mõistetuna seesmise rahu (vt mõiste eespool) ehk Tegeliku Mina kogemise seisund kus valitseb seesmine harmoonia. Mõistuses olevad mõtted, ettekujutlused ega emotsioonid, mida sa koged ei ole püsivad – need on kõik liikuvad energiad. Vaimselt tasakaalus inimesele on omane seesmine rahulikkus ja teadlik otsustusvõime, kõik tema sisemaailmas on sõltumata väljaspool toimuvast seesmises harmoonias. Vaimselt tasakaalus inimene tuleb toime erinevate elu väljakutsetega, sealhulgas tööga seotud keerukate olukordadega.

• Vaimse tervise esmaabi (inglise keeles: mental health first aid) on õpitav oskuste kogum, mis koosneb konkreetsetest sammudest, kuidas märgata ja toetada vaimse tervise murega inimest. Töökohas on see varaseim reaktiivne lähenemine vaimse tervise taastamiseks. Eestis on mitmeid vaimse tervise esmaabi koolitajaid, igas suuremas kollektiivis võiks olla vaimse tervise esmaabi pakkumise oskustega inimene. Samas vaimse tervise probleemide varajase ennetuse alus on vaimse vormi (vt mõiste tagapool) treenimine tervena.

• Vaimse tervise häirest taastumine (inglise keeles: recovery from mental illness) on raskemate psüühiliste haiguste puhul pikk protsess, mis võib kesta kuid ja isegi aastaid. On ka häireid, millest taastumine võib võtta aastakümneid või mis polegi lõpuni välja ravitavad (sh on sellised kõik kaasa sündinud vaimse tervise probleemid, nt autism, mida milliseid me siinses mõistete loetelus ei kajasta). Heaolu taastumiseks on alati vajalik inimese poolt isikliku vastutuse võtmine oma tervise eest. Ei psühhiaater, psühholoog ega terapeut ei saa inimest, ilma tema poolse tegutsemiseta, terveks tagasi teha. Selline ootus oma isikliku panuseta on ebarealistlik, ka ei ole vaimse tervise murede lahendamiseks ja kõrvaldamiseks ühte imeravimit või imeteraapiat. Pikk taastumisperiood, mis on taastumisravimite, teraapiate ja arstivastuvõttude kombineerimise ning isikliku vastutuse võtmise puhul võimalik aga kallis ja ajamahukas on peamine põhjus miks läheneda vaimsele tervisele ennetuskeskselt (vt järgmine mõiste).

• Vaimse tervise probleemide ennetus (inglis keeles proactive mental wellness approach) on lähenemine, kus treenitakse inimeste vaimset vormi, sh õpitakse leevendama stressi ja ärevust eos ning omandatakse enesejuhtimisoskused ehk intrapersonaalsed oskused. Ideaalis võiks vaimse tervise probleemide ennetuseks koolides olla vaimse kasvatuse tunnid. Reaalsuses vaimset vormi üldhariduskoolides ja ülikoolides ei treenita ning ennetus on puuduv. Kõik tööalased vaimse tervise probleemid ja elu ajal tekkivad vaimse tervise probleemid on olemuslikult ennetatavad. Samas on vaimse tervise probleemide ennetuseks täna töökohtades ja ühiskonnas teadmised kas puuduvad või väga madalal tasemel, see koduleht ja siinse kodulehe e-koolitused ongi loodud seda probleemi lahendama. Vaimse tervise probleemide ennetus on kordades odavam kui mistahes reaktiivne lähenemine.

• Vaimne turvatunne (inglise keeles: psychological safety) ehk psühholoogiline turvalisus tähendab inimese sisemist kindlustunnet. Vaimne turvalisus on miski, mis ühtepidi ilmestub seesmises rahus ja heade enesejuhtimisoskuste korral ning teisipidi vajab ka väliselt turvalist keskkonda. Kui inimene saab aru oma sisemaailmas toimuvast aru, siis ei koge ta enam iga välist riski vaimset turvatunnet ohustavana. Väliselt baseerub vaimne turvatunne austusel, hoolivusel ja õiglusel – töökord ja tegutsemisviisid peavad olema ausad, eetilised, eluhoidvad ja õiglased ning kõigile vastavalt võimetele võrdseid võimalusi loovad; mitte ülereguleeritud ja võimalike eksimusi karistavad (nt vallandamishirm, töökaotushirm). Vaimne turvalisus tähendab, et inimene saab teha oma tööd keskendunult, ilma pideva enesekaitse, stressi ja ärevuse või ahistamisriski seisundita (vt ka psühhosotsiaalsete ohutegurite mõiste eespool). Turvalisuse peamine tagaja on usaldus (vt mõiste eespool).

• Vaimne vastupidavus (inglise keeles: mental toughness aga ka resilinece) on oma sisemaailmast arusaamise tulemusel tekkiv võimekus juhtida oma sisemaailmas toimuvaid protsesse ilma nendega samastumata. Vaimse vastupidavus tähendab oskust säilitada Tegeliku Mina seisundile omane seesmine rahu ehk see on võimekus hoiduda seesmisest alateadlikkust reaktiivsusest (vt reaktiivsuse mõiste eespool), mille tulemusel käivituksid sisemaailmas stress, ärevus, hirmud ebavajalikud ihad või kaoks fookus või juurdepääs loomingulisusele jms. Vaimne vastupidavus on vaimse vormi treenimise ja vaimse heaolu säilitamiseks vajalike intrapersonaalsete oskuste omandamise ja igapäevase kasutamise tulemus.

• Vaimne vorm (inglise keeles: mental fitness) on selline seisund, kus inimene on seesmiselt rahulik ja võimeline keskenduma, tegutsema ja toimetama teadlikult, saades aru mida ta teeb ja võttes vastutust (vt mõiste tagapool) oma tegude eest. Vaimne vorm on treenitav ja tagab hea vaimse tervise püsimise. Vaimse ja füüsilise vormi treenimine on ennetav lähenemine, mis toimub siis, kui inimene on veel toimiv ja terve.

• Vaimse vormi koolitus (inglise keeles: proactive mental wellness training) on koolitus, mille käigus inimene õpib eristama, arusaama ja juhtima oma sisemaailmas toimuvaid protsesse, omandades teadlikkusele baseeruvad vaimset vabadust lisavad intrapersonaalsed oskused. Töökohas on see ennetav lähenemine, mis sobib kõigile töötajatele. Vaimse vormi treenimine on maailmas uudne lähenemine ja lahendused selleks leiad siinselt kodulehelt. Vaimse vormi treenimine sobib kõigile, kuid vaimse tervise häire olemasolul ei asenda vaimse vormi koolitus teraapiat ja ravi vaid on lisakiht, mis avab vaimse tervise hoidmise alaseid ja teadlikute valikute tegemisele baseeruvaid teadmiseid.

• Vastutus (inglise keeles: responsibility) on õigesti mõistetult inimese seesmises rahus esinev võime teha teadlike valikuid. Vastutuse tegelikku olemust saab parimal viisil selgitada selle inglise keelse sõnatähenduse kaudu. Sõna "resposnibility" on kaheks osaks lahti võttes "ability to respond" ehk tõlkes võime teha teadlik valik. Valik seesmise reaktiivsuseta ehk alateadlikkuse sekkumiseta, mis tehakse seesmises rahus (vt mõiste eespool) ongi vabadus. Seesmine alateadlik reaktiivsus (valikuvabaduse puudumine, vt reaktiivsuse mõiste eespool) on vastutuse ehk teadliku valiku tegemise võime vastanud. Õigesti mõistetuna: vastutus = vabadus. Sellisena on vastutus kerge ja meeldiv.

• Ärevus (inglise keeles: anxiousness ja anxiety) on ärevustunde ja ärevate mõtete ning ettekujutluste kombinatsioon. Ärevuse olemuslik allikas on teadmatus, mis saab järgmiseks. Ärevuse olemuslik põhjus on see, et seesmise reaktiivsuseta inimene, kes elab seesmises rahus, kui Tegelik Mina ei tea tulevikku (Vabal Hingel puudub ettemääratlus). Vaimset heaolu kogev inimene, kes on kogev end kui Tegelik Mina, suudab olla rahus ja vaikuses ilma ärevuseta, sest tema jaoks on teadmatus tulevikust loomulik. Ärevuse loob mõistus, mis on harjunud, et inimeses on automaatselt kerkivad mõtted, ettekujutlused ja emotsioonid ning hirmud ning ihad; kuna nende vaheldusest on saanud alateadlikkuse jaoks normaalsus, siis ei suuda inimene, (taas)kogedes seesmist vaikust ja rahu enam Tegeliku Minale omast loomuliku seisundina aktsepteerida ning ettemääramatus tundub mõistuse jaoks ärevaks tegev. Ärevuse kehaline dimensioon on füüsiline reaktsioon nii reaalse ohu kui ka ettekujutlusliku ohu korral, kusjuures valdavalt tänases ühiskonnas reaalne füüsiline oht puudub, seega domineeriv on keha ärevus ettekujutlustest. Ärevus kergel kujul võib esineda mistahes teadmatu ja uudse sündmuste korral ja ole häire. Vaimses heaolus ja seesmises rahus inimene ületab ärevuse info hankimisega, misjärel tal tekib teadmine kuidas käituda ja edasi toimetada.

• Ärevushäired (inglise keeles: anxiety disorders) on võimendunud ja kestva ärevuse ning sageli ka kroonilise stressi kogemise tulemusel tekkivad häired (üldine ärevushäire, sotsiaalne foobia, paanikahäired, obsessiiv-kompulsiivne häire, posttraumaatiline stress jms), mis segavad inimese elutervet toimimist igapäevaelus. Ärevusest saab ärevushäire siis, kui see hakkab igapäevaelu (sh tööd, õppimist, pereelu, söömist, magamist jne) häirima. Näiteks on ärevus haiglaslik, kui inimene ei suuda muremõtete tõttu enam uinuda ja magada või teadlikult vajalikke tegevusi enam teha või hakkab ärevust ja pinget tekitavaid olukordi suisa vältima.

• Üksildustunne (inglise keeles: loneliness) on subjektiivselt hirmutav üksi jäämise tunne, kus kaaslase puudumise või lähedase kaotuse tõttu või ka vähese ja pinnapealse teistega suhtlemise tõttu tekib ebakõla sotsiaalsete suhete kvantiteedi ja kvaliteedi ning inimese soovitud olukorra vahel. Sel juhul annab inimene endale hinnangu, et tema sotsiaalsete suhete arv või ka sügavus ei ole see, mis tema arvates võiks olla ja tõmbub suhtlusest tagasi. Üksilduse vastand on üksi olemise rõõm, olukord kus üksi olemine on nauditav, mis on võimalik vaid vaimse heaolu ja seesmise rahu kogemise korral. Sageli võimendab üksildustunnet vaimse tervise kehv olukord.

Kelle poole vaimse tervise probleemide puhul pöörduda?

Esimene samm võiks kergemate juhtude puhul olla perearst. Kuna psühhiaatrite vastuvõtu järjekorrad on Eestis pikad, saab perearst diagnoosida ja ravida kergemaid häireid (kerge depressioon, ärevushäireid aga ka haiguse eelsed seisundid nagu stress ja läbipõlemine) ning vajadusel suunata sinu kui abivajaja edasi. Kui tegemist on keerukama häirega, saab perearst abi vajaja edasi suunata psühhiaatri juurde.

Eestis saab ka otse psühhiaatri poole pöörduda, kuid Tervisekassa rahastuse korral abi soovides peab arvestama pika ooteajaga, mis võib aga vaimse tervise seisundit halvendada.

Vaimse tervise spetsialistide mõisted ja nende erinevused

Psühhiaater on kõrgharidusega psühhiaatriale spetsialiseerunud arst (ehk ülikoolis arstiteaduskonna lõpetanu; psühhiaatritel on valdavalt 10 aastane õppeperiood), kes on spetsialiseerunud psühhiaatria erialale. Tal on õigus läbi viia meditsiinialaseid uuringuid ja panna ametlik psüühika- ja käitumishäire diagnoos ning kirjutada välja nende raviks vajalikke ravimeid. Psühhiaater tegeleb psüühika- ja käitumishäirete raviga meditsiinilisest vaatenurgast. Psühhiaatril on vastav tegevusluba, mis on seotud tegevuskohaga ja Eestis tegutsevad nii Tervisekassa toel kui Tervisekassa rahastuseta erapsühhiaatrid. Mõlematel on samad õigused, kuid teisel juhul rahastab ravi täismahus ise abivajaja.

Kliiniline psühholoog on psühholoogia alase kõrgharidusega ja omab vastavat kutsetunnistust. Kliiniline psühholoog omab süvateadmisi psüühikahäiretest ja teeb patsiendi küsitlemise baasil uuringuid/teste (nt depressiooni, ärevushäirete, ATH või muude häirete hindamiseks), kuid ametliku meditsiinilise diagnoosi kinnitab psühhiaater. Paljudel kliinilistel psühholoogidel on ka terapeudi väljaõpe ja enamus neist tegutseb mõne raviasutuse juures. Psühholoog ei määra lõplike diagnoose, seda teeb psühhiaater.

Psühholoog on psühholoogia alase akadeemilist kõrgharidusega ja ta omab põhjalikke teadmiseid inimese käitumise ja psüühika alal.Psühholoog tegeleb murede hindamise, nõustamise ja vahel ka ennetamisega. Oluline on rõhutada, et paljud psühholoogid ei ole kliinilise psühholoogi õigustega (puudub vastav kutsetunnistus). Juhul, kui psühholoog on lisaks õppinud psühhoteraapiat, võib ta töötada ka psühhoterapeudina. Psühholoogi peamine eesmärk on ka inimese ärakuulamine ja nõustamine ning haiguseni viivate või viinud käitumismustrite korrigeerimine koostöös tema vastuvõtule pöördunud inimesega.

Psühhoterapeut on spetsialist, kes viib läbi kindla meetodiga ravi (nt kognitiiv-käitumuslik teraapia, pereteraapia jt). Teraapia on tõhus ja valdavalt teaduspõhine sekkumine, mida kasutatakse nii iseseisvalt kui ka kombineerituna ravimitega. Universaalset teraapiat ei ole – meetod valitakse vastavalt inimese vajadusele.

Kuna siinne koduleht on vaimse tervise, mitte vaimse tervise probleemide keskne, siis me ei käsitle me häiretest taastamiseks vajalikke ravimeid (näiteks, antidepressantid ja rahustid) ja teraapia- ning ravimeetodeid ning kaasa sündinud vaimse tervise probleeme. Nendega on võimalik tutvuda mujal, soovitame vajadusel ravilahendusi uurida oma perearsti kaudu.

Kokkuvõtteks

Siinse lehekülje põhieesmärk on tõsta teadlikust vaimse tervise hoidmisega seotud mõistetest ja vaimse heaolu tagamisest ning vaimse vormi treenimisest.

Vaimse tervise termineid ja mõisteid oleme siinkohal käsitlenud peamiselt just tervise ja heaolu tagamise aspektist vaadelduna ja häireid ning probleem ennekõike tööga seotud vaimse tervise teemade kontekstis.

Siit lehelt leiad ka taskukohase hinnaga maailma tipptasemel vaime vormi koolitused. Tutvu pakutavate koolitustega allpool. Neid on kasutanud nii Riigikogu kantselei, Riigikontroll, Nortal, Hurtigruten, Abbvie ja ka Rahvusvahelise Migratsiooni Organisatsiooni (IOM) meeskonnad kui ka Tartu Ülikooli õppejõud ja USA Westmoreland County 911 kõnekeskuste töötajad.